Vahepeal on mul olnud linanöörist ehete meisterdamise tuhin, mis veel kestab. Ja öökullide valmistamise tuhin, mis tõi neli uut öökulli ja kaks poolikut käsitöökastis. Ma kohe ei oska kõiki asju lõpetada. Näiteks osad lõpetamata heegeldused seisavad mul aasta, pool aastat jne. Ootavad oma aega.
Siis heegeldasin väikelastele käevõrusid. Mummudega ja ohutuid. Mulle endale meeldivad ja lapsele ka. Aga ma olen nii tohutult aeglane, et neid netti müüki riputada. Kodukäsitöölisena olen ma materjalide valija, lõigete väljamõtleja, käsitööline, viimistleja, turundaja, pakkija ja kuller. Ise (tühik) enda suunaja.
Aga praegu on pealkiri Karu valmimisest. Ma olen juba kaua aega tahtnud teha liikuvate käte ja jalgadega karu. Ostsin isegi Lauralt spetsiaalsed "liigutajad". Aga selle Karu liikumiseks kasutasin hoopis käepäraseid nööpe. Jah, kõige tavalisemaid nööpe, mis tuleb kohakuti panna ja hoolsalt vaadata, et kaks lõngaotsa väljuksid ühest vahest. Sest muidu jalad-käed ei liigu. Sel hetkel, kui Karu päris valmis sai, st. silmad ja nina-suu olemas olid, siis ma tundsin, et see on päris minu Karu. Mulle väga meeldivad need liikuvad liigesed, need annavad loodule palju juurde. Suurus on õige, ei liiga väike ega suur. Teate küll, vahel on täpselt nii, et tunned ära selle õige. Ühesõnaga, ma otsustasin selle Karu koju jätta päris endale. Heegeldasin ta Drops 50%villa ja 50%alpaka lõngast, mille ostsin Rohelise Vihmavarju poest. Ma olen viimasel ajal sealt päris mitmeid materjale ostnud ja väga rahul. Vaata ka http://www.rohelinevihmavari.ee/
Hmm, kuidas ma üldse eelistan üht heegeldust teisele? Olen nad kõik ju ise teinud ja neile olemuse andnud. Aga siiski on mõni rohkem omasem kui teine. Aga nad kõik on mulle kallid ja ma pean tihti mõtlema, millised poodi müüki viia ja millised veel koju jätta. Kõikidest ei saa kohe loobuda. Tuleb anda aega, et vabaks lasta.
No comments:
Post a Comment