Homme on jälle see päev, mil mu heegeldatud mänguasjad poodi uut kodu ootama jäävad. Osalt on ju tore neid sinna viia, aga teisalt on vahel nii kurb loobuda. Kui sa oled ise mänguasjale kuju ja välimuse andnud, siis saab ta justkui päris sinu omaks. Ta on tuttav ja alati sinuga olnud. Lihtsalt nüüd oled sa suutnud ta luua.
Mul on mõned amigurumi loomad, mida mida ma vahel igatsen. Ja siis loodan ma väga, et nad omale head omanikud leidnud, kellega neil kunagi igav ei hakka. Üldsegi on põnev mõelda, millist elu minu loodud mänguasi edasi hakkab elama. Kas ta on tihti lapsega kaasas erinevatel üritustel ja jalutuskäikudel? Kas karumõmm võetakse ka voodisse kaasa? Või on see järjekordne emotsioon stiilis "tahan Seda!" ja minu loodu vedeleb üksildaselt nurgas.
Ma loodan kogu südamest, et mõni mu töödest jõuaks praeguse mängija käest kunagi ta enda laste kätte. Võibolla on see karu või jänes, mis kord pööningukastist välja tuuakse ja puhtaks klopitakse. Kindlasti ei ole ta enam nii villa täis, aga süda lööks endiselt soojalt.
Kõik need mõtted viivad mind hoopis teistele radadele mõtlema käsitöö jäävuse peale. Käsitöö on eriline, ainulaadne, kordumatu. Minu jaoks on käsitöö luksuskaup, mida kõik ei peagi sama endale lubada. Või peaks see olema kõigile taskukohane? Aga jõukohane? Kuidas arvutada oma aega ja hoolitsust? Kas kõigel on hind? Nii palju küsimusi ja keerulised vastused.
Umbes aasta tagasi lugesin ma üht meeldejäävat laust, mis mulle siiani meeldib. "Kudumine on nagu seks - kui Sa mulle meeldid, on see tasuta, kui ei, siis ei suuda sa mulle kunagi tasuda."
Aga mälestused on ju hindamatud!
Kõige eelvena juures lisan siia pildid homsetest ootajatest.
No comments:
Post a Comment