Me ei ole oravaga vist ligi kaks kuud kohtunud. Igatahes on see aeg väga pikk olnud. Kui päike kõrgemalt käima hakkas, muutus loodus hellemaks ja orava toit sulas külmunud maakamara alt välja.
Täna tuli ta jälle. Mul on selle üle hea meel. Orava kõrvatutid olid kadunud ja karv korralikult vahetunud. Ta on nüüd ilus läikivalt pruunikaspunane loom. Kui ta rõdu äärel istus tundus ta kuidagi pontsakas. Võibolla on ta tiine? No ma olen alati unistanud, et orav kord oma kolme pojaga mind vaatama tuleb. Kalpsavad järjekorras mööda rõdupiiret ja oraval on eriti uhke pilk.
No comments:
Post a Comment